Pilt

Mis on kunst? Maalid. Graafika. Skulptuur. Veits videot, fotot, perfonksi. Normaalne staff, eks ole? Kes võiks arvata, et kunst on sageli veel ka mingite ideoloogiate peegelduseks, paljastajaks või – vahetevahel tõesti – ka edasiarendajaks. Näiteks rahvuslus. Rahvuslus on ideoloogia ning Eesti-sugustes väikeriikides minnakse selle peale kuumaks ka veel siis, kui mujal maailmas on tegemist mingi aegunud kräpiga. Rahvuslusel on siin kõige erinevamaid eesmärke: vahel põhjendatakse sellega vajadust kaitsta kaduvat kultuuri (mis on õige: nii see, et kaitstakse, kui ka see, et see kultuur on kadumas), vahel kasutatakse aga rahvuslust ka tunduvalt ksenofoobsemate eesmärkide täitmiseks. Vastuoluline nähtus. Kaasaegses kunstikriitikas antakse sellele ideoloogiale igal juhul vastu päid ja jalgu – ning kummalisel kombel Eesti teatrisse pole need meeleolud jõudnud, isegi vastupidi. Seetõttu olekski huvitav järgnevatel nädalatel vaadata mõningaid 20. ja 21. sajandi kunstiteoseid, mis ühel või teisel, tahtlikul või tahtmatul moel tegelevad... Eestiga.



Marco Laimre "Punane nool" (1995)

Marco Laimre
Punane nool"
(1995)

See on käsikivi. Käsikivi kasutati vanasti jahvatamiseks. Puistati teri vahele, pandi kivid liikuma ja kivid purustasid terad peeneks jahuks. Või kuidagi nii – mul tõesti puudub isiklik kontakt selle värgiga. Igatahes on see Eestile arhetüüpne ese. Siin on kõik koos. Esiteks töö, ja mitte mingi klõbistamine, vaid raske füüsiline töö, tuim, rutiinne ja nüri töö, mis seisneb kivide liigutamises. Kui käsikivid lõhnaksid, siis ilmselt higi järele. Teiseks seos maaga. Siia vahele on puistatud viljateri, mis on võetud viljapeadest, mis omakorda on kasvanud välja maast, "Eesti mullast ja Eesti südamest". Kolmandaks. Teatav kipakus ning armetus, vaesus, lakoonilisus, hallus. Ei mingit disaini. iKäsikivi? Unustage ära.
Kuid Marco Laimre ei piirdu käsikivi eksponeerimisega. Ta lisab seinale punase noole, mis juhatab kätte, mis suunas käsikivi tuleb ajada. Ja miski, mida pildilt pole näha: kui käsikivi liigutati õige kiirusega, hakkas see mängima Eesti hümni. Veidi aeglasemalt või veidi kiiremini – ja hümn hakkas kõlama samuti veidi aeglasemalt või veidi kiiremini. Lihtne, ilus, konkreetne kontseptsioon. Ja sellisena üks 90ndate olulisemaid kunstiteoseid.
Me saame aru, et paljud esemed, aga ka kombed, tähendused, märgid ja tekstid (sõna kõige laiemas mõttes), mille abil meid püütakse veel tänaselgi päeval defineerida, on ammu kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse. On kaotanud oma legitiimsuse, kui soovite. Rahvustunne kuulub samasse aega kui käsikivi, ja kui me ilma manuaalita ei tea isegi seda, mispidi panna kaks kivi liikuma, siis kuidas me saame olla kindlad, et rahvuslus on midagi loomulikku ja naturaalset? Aastal 1995 või 2011? Kuidas siis on võimalik veel hümni laulda, kui me uhame neid neetud kive valesse suunda või vale tempoga? Ja mis jääb siis üldse alles veel eestlusest, kui meilt võetakse juba ikaldunud vili, tuim töö ja viisist väljas laulmine? See oli ju kõik, mis me oleme.
Kui mõtlema hakata, siis – keegi võiks panna punase noole ka laulukaare alla.


Töörahva ülestõus 21. juunil 1940 Tartus

Andrus Johani
Töörahva ülestõus 21. juunil 1940 Tartus

Kui tuli juunipööre ja kommunistid said võimule, läksid mitmed kunstnikud nendega koostööle. Ja miks ka mitte? Eesti Vabariigis oli neid päris tõhusalt peeditud, suur osa neist elas nadides oludes, valitsev tsensuur piiras loomevabadust ning kõndides avatud silmadega ringi, nägid nad, et tegelikult ei ole asjad sugugi nii jupla-jupla, nagu ametlikult neile kirjeldada püüti. Asjad olid Eesti Vabariigis ikka päris halvasti, ja seetõttu olid vasakpoolsed meeleolud üpris levinud. Mindi koostööle.

Johani oli üks neist. Teine oli näiteks Adamson-Eric, kes oli tuntud selle poolest, et pani oma töödele eriliselt kõrged hinnad ja müüs need sellest hoolimata maha. Mitte just väga usaldusväärne vaeste õiguste eest võitleja, või mis?

Johani säärane ei olnud. Tema oli ilmselt ideeline kommunist, või vähemalt ideeline vasakpoolne. Seetõttu oli ka tema rahvademonstratsiooni kujutav maal võetud ette siira kavatsusega teha hommage punastele. Pole tema süü, et maal jäi lõpetamata ja et surm vahele tuli. Sest sellest hoolimata oli see Nõukogude ajal üks enim fetišeeritud teoseid (teisi samasuguseid oli ka väga vähe, õigupoolest polnudki) ning ka praegu kasutatakse seda maali päris edukalt eesti kunsti turundamisel: ajaloolis-poliitilised kurioosiumid müüvad alati hästi.

Ent Johani ei olnud friik. Ta ei olnud '41 oma mõtetega üksi. Ka see maal ja selle maali ideestik on üks osa "eestlaslikkusest". Face it: need on ilmselt eestlased, kes siin marsivad.

Muide, mitmed kollektsionäärid olevat pärast Johani meelsuse avalikukstulekut tema teosed oma kogudest väljavisanud. Ka tänapäeval leidub kunstikogujaid, kes põhimõtteliselt ei osta Johani ja tema kompanjonide maale. Neid ei ole justkui olemas. Pole olnud, pole olnud kommunistlikke maalijaid sellel maal.

Johani ise? Ta kuulus hävituspataljoni, võeti sakslaste poolt vangi ja lasti maha.


Rukkilõikajad
Richard Uutmaa
Rukkilõikajad
1941
Eesti Kunstimuuseum

1941. aasta kevad. Nõukogude okupatsioon on end juba mõnusalt sisse seadnud, riigipööre on edukalt sooritatud, olulisemad vaenlased maha lastud ning juunis viiakse tuhanded Siberisse. Aeg on masendav. Kuid – kunstinäitused toimuvad endiselt. Rahva meeleolusid on vaja kanaliseerida ning selleks sobivad ilusate piltidega väljapanekud päris hästi, sest televisiooni tulekuni on veel aega. Kunstnikud? Kunstnikud näituseid ei boikoteeri. Ei, nende pärast juba ükski näitus ära ei jää.

Toimubki traditsiooniline kevadnäitus – nagu ikka, Kunstihoones. Suhteliselt range valikuga, kuid siiski laialivalguva formaadiga ning pea olematu kontseptsiooniga väljapanek, kuhu vabariigi kõige šefimad autorid oma uued taiesed toovad. Ja ühes seinas Richard Uutmaalt kolm maali. Kõik enam-vähem sama suured ning kõik kujutamas inimesi tegemas mingeid traditsioonilisi töid: lõikamas vilja, parandamas võrke, niitmas lambaid. Maalid nagu elu ise.

Nüüd aga paar sõna Uutmaast. Ta on tol 1941. aastal 36-aastane, lõpetanud Tartus mõned aastad tagasi kunstikooli, esinenud juba näitustel ning leidnud ka esimese feimi, kuna tema teosed kujutavad sageli seda, mida eestlane neis näha soovis: lihtsa inimese argipäeva ehk töötegemist 24/7. Lisagem siia mereromantika – Uutmaa oli üldse üks esimesi, kes hakkas rannarahva eluolu kujutama, ja pole ka imestada, kuna ta ise pärines ju kaptenite suguvõsast – ning arusaadava, "normaalse" kunstikeele, ning saamegi kokku kunstniku, kelle maalid näivad kõnelevat "eestlaslikkusest". Sellest eestlaslikkusest, mis ideoloogiana 30ndatel välja käidi ning mille üheks osaks oli ka näiteks kodukaunistamiskampaaniad, Eesti "traditsioonilise" eluviisi põlistamine: juurtega maa küljes, raskustega võitlev, liialdusi mittesalliv, tervele talupojamõistusele tuginev. Enam-vähem sarnaseid katseid rahvuslike iseloomujoonte määratlemisel ning teistsuguse, võõra, tõrjumisel tehti 30ndatel ka mujal Euroopas. See oli laialtlevinud ideoloogia, sünnitatud Esimese maailmasõja kibedusest, aga ka õudusest, mis täitis paljude südameid, kui nad nägid moderniseeruvas maailmas toimuvaid muutuseid ning kõige selle, mida oli harjutud pidama "põliseks", "traditsiooniliseks", "tõeseks" ja "ainuvõimalikuks", kadumist, suhteliseks muutumist ning hävimist.


Võrguparandajad
Richard Uutmaa
Võrguparandajad
1941
Erakogu

Uutmaa maalid astusid säärastele muutustele otsustavalt vastu. Nad kinnitasid, et ajad on endised: kuigi aasta võib olla '41, lõigatakse vilja sirbiga, mehed on mehed ja naised on naised. Ent muidugi oli Uutmaa maalidel ka poliitiline mõõde. Okei – "eestlaslikkus" võib olla müüt, kuid '41 see müüt toitis. Ning kinnitades vaatajatele, et "endised" ajad jätkuvad, et Nõukogude kord ei suuda midagi muuta, toitis Uutmaa seda müüti veelgi. Kuigi me ei tea. Võib-olla olid lood hoopis vastupidised. Võib-olla on see maal hoopis farewell, nukker hüvastijätt kaduva maailmaga? Me ei tea seda.
Aga me teame seda, et Uutmaa tegi nende maalidega poliitilise steitmendi. Sest kui te nüüd lähemalt vaatate, kui te nüüd näiteks silmitsete alumist vasakut nurka maalis "Rukkilõikajad", siis te näete, et poiss kannab lipusinist särki, musti pükse ning tema all on valge lina. See pole juhuslik.Mujal maalis te sarnast sinist, nagu on kuti särk, ei näe. Ja kui te vaatate "Võrguparandajate" keskmesse, siis märkate, et üks naine kannab lipusinist särki, musta seelikut ning et ta puhastab valgeid võrke. Ka see pole juhus.
Pole samamoodi juhus, nagu too mustav taevas "Võrguparandajates". See on pildi loogikaga vastuolus. Pildi loogika ütleb meile, et inimesed (kelle seast me tunneme muide ära ka Uutmaa enda, too pikk mees vasakul servas on ta ise), kes teevad rahulikult tööd, peaksid äikese lähenedes oma tegemised lõpetama ja varju alla minema. Aga nad ei tee seda. Nad kas ei saa aru, et maru läheneb. Või on neil ükskõik. Või on nad kangekaelsed.
Kuidas ka ei oleks, kui irooniliselt me ka rahvusromantilistesse taotlustesse ja Blut und Boden ideoloogiasse ei suhtuks, ajastu kroonikad on need maalid ometi. Muide, kui "Rukkilõikajad" osteti muuseumisse, siis kaks tema paarilist jäid kadunuks – või peideti ära. "Võrguparandajad" ilmus välja alles üle 60 aasta hiljem, "Lambaniitjad" on aga kadunud siiani. Anyone?

Mis sai Uutmaast? Ta maalis elu lõpuni peamiselt rannavaateid. Väga sageli oma koduküla Altjal, kus tema enda lapsepõlvekodu oli maha põletatud. Ta olevat käinud kodu vundamendil jalutamas ning näidanud tütrele, kus asunud köök, kus elutuba... Merele Uutmaa ei saanud. Ei lastud. See oli keelatud. Kord olid piirivalvurid küll talle öelnud, et davai, kui maalid meist portree, siis meil vsjoravno, võid paadiga korraks merele sõita. Aga Uutmaa keeldus. Ei pakkunud pinget sedasi merele saada. Ja nii ei saanudki. Reisis veel elu lõpupoole mööda Eestit ringi, motikaga, hiljem ka autoga, maalis siin-seal, ning suri '77 aastal 72-aastasena. Merele saamata.

Children of Revolution
John Philip Mäkinen
Children of Revolution
2007

On muidugi hämmastav, miks peab tegema kõige kõnekama kommentaari pronksiööle soomlane, kuid on sel õigupoolest tähtsust? Miks ei võiks ajaloolist hetke, mil rahvusküsimus ning erinev arusaam ajaloost muutus ühes väikeriigis erakordselt kirglikuks, tõlgendada keegi võõras, keegi välismaalane?
Iseenesest on tegemist lihtsa bomber jacketiga, lendurijakiga, millel on sisevooder Vene ja välisvooder Eesti lipu värvides. Kuuldavasti on jope kantav mõlemat pidi. Kuid eksponeeritud on teda siiani just niipidi: seest venelane, väljast eestlane. On see jakk mõeldud Eesti riigile, mis on seest kolmandiku osas vooderdatud muulaste, tiblade, tšurkade ja vankadega, kuid mis väljaspoole näitab vaid oma trikoloori-värvi palet? Või on see mõeldud kohalikele venelastele, kes püüavad oma niigi skisofreenilises identiteedis mingeid otsustavaid lahendusi leida?
Kuni viimase ajani hääletasin esimese variandi poolt. Kuni üks venelasest tudeng ütles, et täpselt sellised paljud kohalikud venelased ongi. Nad häbenevad seda, et on venelased. Või pole see neile kasulik. Pole kasulik – ehk on kahjulik. Parem lukk kinni tõmmata ja käia neonatside univormis ringi, vihates teisi ja vihates ennast. On ju seegi eht-eestlaslik käitumine, aitab ju seegi assimileeruda.

PS Kui küsisin tudengilt, kas ta ise kannaks seda joppi, oleks ta peaaegu turpi andnud. "Kanešna njet." Aus vastus.

Edicy - ehita koduleht!